E STuudio kammerkoor Kanadas 2008

Mis on see, mis ka kõige kõvemal mehel silmanurgast paneb voolama vee?  Õige, sibul. Aga mõnel lisaks veel ka jalgpall. Mitte et ma ise suur fänn oleks või midagi, aga kuna ikkagi EMi finaal toimus ja tegemist oli parajasti vaba päevaga (mitte et need ülejäänud nüüd väga kinnised olnuks), siis läksime vanasse heasse Madison Avenue Pubisse , mis kohe ümber nurga asus:D. Seal olime juba eelnevatel õhtutel laulmas ja eestlaste kõrtsikultuuri tutvustamas käinud. Üks igati vinge ja ikka päris suur inglise stiilis paik. Kõigile Torontosse sattuvatele kaasmaalastele, kes ka kesvamärga ei pelga, soovitan kindlasti.

Et pubi oli piisavalt suur, leidsime küllaltki ohutu koha eemal verejanulistest Saksamaa ja Hispaania fännidest, et spordist rõõmu tunda. Paraku nagu pildiltki näha, siis jälle me sõime ja taaskord burgerit, sest see kiirtoit ikka vohab seal metsikult ja on ka  lihtsalt odavaim variant (70-80 krooni) midagi hamba alla saada.

Jalgpall on taas miski, millest pikemalt rääkima ilmselt ei pea, igaüks suhtub temasse ühte moodi. Aga kindel on see, et Inglismaa pubid ja teised õllemüüjad olid väga pettunud, kuna Inglise koondis finaalturniirist kõrvale jäi - miljonid naelsterlingid käivet jäi olemata. Igatahes mängus oli hetki ja oli ka vähem hetki, mille tulemusel Hispaania lõpuks võitis. Elagu Torres ja teised ning kindlasti ka tuhanded Euroopa koduperenaised, kes nüüd jälle mehe tagasi said ning tavapärastele seebikanalitele võisid lülituda.

Nagu juba eelnevalt nurisetud, polnud raadiokanalitest midagi kuulata ja paar varasemat CD-plaati olid samuti ribadeks kuulatud, niisiis suundusin uusi toorikuid otsima. Ületee-arvutikauplus oli kahuks vahepeal uksed sulgenud ja ära kolinud, nünda pidin uue leidma. Uskudes Bloor Streeti kaubanduslikku võimekusse, hakkasin sedamööda kõndima. Mitte et ülalolevas internetikohvikus midagi eriti üleloomulikku olnuks, aga lihtsalt kuidagi nostalgiline või nii. Eestis läks see staadium suht mööda, meil tulid kohe läptopid ja WiFi. Ja eks ühtlasi näitas see ka Hiinalinna lähenemist, sest aasia poisid viitsivad rohkem tundide viisi virtuaalelu elada, isegi kohvikus (mitte et ma ise hetkel arvuti taga poleks - või siis Sina, kes Sa neid ridu hetkel loed (kui sa pole just üks Suure Venna luurerobotitest:P)).

Igatahes oli Bloor Streetil, sel samal, kus ka meie elukoht asus, ridamisi poode, kohvikuid, restorane, pubisid ja nii edasi. Ilmselt küll pooled neist vahetusid iga paari kuu tagant välja, aga samas ehk suudab Toronto mitmemiljoniline elanikkond pluss turistid tõesti elus hoida viite järjestikust Yan Wo’s Chinese Restauranti, vahele ka paar Starbucksi ja mõni Adidase esinduskauplus. Ja see ei olnud veel kõige kuulsam kaubandustänav seal linnas. Nimetet tänaval meie kodust teisele poole kõndides oli poodiderohkus samal tasemel, aga sisu pisut erinev. Kui nimed Prada, Armani, Gucci, Dolce&Gabbana jne midagi ütlevad, siis neil kõigil oli sel tänaval oma esinduspood.  Mina aga otsisin oma CD-toorikuid edasi.

Kas toorikud leiti? Kes on Pablo tegelik ema? Kuhu ikkagi sai Kati karu? Kõigile neile küsimustele vastused tulevastes episoodides.

Jaa, rahvas juba küsib täiendusi. Eks ma lihtsalt kruvisin pinget või nii. Aga no nagu lubatud, üritame siis meie reisiga edasi minna, enne, kui mälestused hägustuma hakkavad. Aga kuna tõesti oli tore reis, siis vaevalt nad nii ruttu tuhmuvad, nii et selle blogi valmissaamisega pole kiiret:P. Igatahes jäi jutt pooleli sellele päevale, kui Kungla rahvas kuldsel aal kord sõitis Seedriorgu, et murul-mäel ja mätta peal võiks laulupidu tulla. Kui üldiselt oli meil päikseline ja lämbe, siis too laupäevahommik sattus küllaltki vesine (vanarahvas armastas ikka öelda, et kallab nagu oavarrest). Ja no ega see ei üllatanud kah, sest ikka on Eestis kahel päeval vihma tulnud, olgu suvi muidu kuitahes põuane - jaanipäev ja laulupidu. Igatahes ei lasnud me end vihmast liigselt heidutada ja jäi vaid loota, et ka teised tulijad mitte. Jama küll, kui sõidad paduvihmas 120 km/h ja ikka pressib selline mööda. Aga eks rekamehed ole ju tuntud oma julge sõidustiili poolest. Üldiselt on Kanadas päris korralik teedevõrgustik ja kiirteedki pole siin uudiseks. Samas võin Eesti pedaalivendi lohutada. Kuigi tegemit oli eraldusribaga, vähemalt 2+2 laiuses teega, ei näinud ma kuskil silti, mis lubanuks sõita üle 100 km tunnis. Eesti kitsastel teedelgi on mõnel pool 110 lubatud. Nii et kirjas 100 ja keskmine 120 - umbes nagu Tallinn-Tartu maanteelgi. Samas siiski ühtegi põhjust pidurdamiseks polnud, sest asulate või ristuvate teede pärast muret tundma ei pidanud. Nii et selles osas tõesti kiirteed. Seedriorg, eestlaste üks kolmest kämpingualast Kanadas, asus umbes tunnitee kaugusel Torontost - Kanada mõistes kiviviske kaugusel. Ega ei saa öelda, et kõik inimesed Vahtralehemaal (huvitav, milline märk siin noori juhte eristab) väga jõukalt elaksid. Mõni vaeseke peab suisa 1915. aasta autoga ringi sõitma. Kui juht oma prouaga pardale ronis, siis kassi jaoks enam ruumi ei jätkunud. Euro NCAP testid poleks ka ilmselt 5 tärni andnud, aga ega see olegi oluline, küsimus on stiilis. Ja nigu hopsti olimegi Seedriorus. Lauljate ja pealtvaatajate jaoks oli sinna juba kena tribüün püstitet, et keegi ikka märjaks ei saaks. Edaspidi peaks Rõõmusega läbi rääkima, et laulukaarele ka ikka mingi katuse leiaks (soovitavalt automaatse ja õhutusluugiga). Seedriorg kujutab endast üht murulappi, sellist suuremapoolset. Võiks lausa öelda, et üht talu, mille eestlased kunagi 20. sajandi teises pooles omandasid. Seal asub saaliga peamaja, kämpinguhooned, saun koos tiigiga, mõned mälestusmärgid… . Igal suvel toimuvad Seedriorus laagrid lastele, kokkutulekud ja niisama võib seal ka peesitamas käia. Üks igati tore koht.

Aga jah, tol päikselisel päeval (sest vihm oli vahepeal järele andnud ja ilm heaks saanud) peeti laulpidu. Kohal olid nii koorid Eestist, Kanadast kui ka USAst, kokku mõnisada lauljat. Üldiselt on iga eestlane laulupidu näinud ja nii see ka toimus, pikad kirjeldused oleks siin kohatud.

Laulupeo peaesinejaks oli üks enam-vähem normaalselt laulev koor Eestist. Kui olete viimasel ajal mõnda pildilolevatest isikutest näinud, helistage 112.

Mälestusmärk Eesti sõjakangelastele.

Vaprad lauleldajad lähedalt ja kaugelt.

Juba tuttav koor Eestist.

Kõmu mõttes taaskord pildike riietumistandrilt, Saagim teaks nii mõndagi rääkida riietuskabiinidest ja rinnahoidjatest.

Kui meeleolukas ja kordusi täis laulupidu otsa sai, võeti ette teenitud puhkus murul ja mättal. Kukerpillid olid ka Eestist kohale tulnud, et rahvast tantsutada ja meeleolu hoida. Õhtut varjutas küll järjekordne vihmavaling, kui see ei suutnud peotuju matta. Rahvast oli igal pool ja ööseks jäi ikka mitusada inimest, telgid pandi püsti ja lõkked tehti üles - oli hüva õhtu. Arusaadavalt ei ole sellest mingeid pilte siia panna, aga eks mõelge ise.

Special thanks to Mariliis:D

Heh, olen viimastel päevadel hätta jäänud selle blogi täitmisega. Küll on olnud veepargid ja IMAXid ja lõbustuspargid ja muud särgid-värgid. Nüüd ka ei jõua, sest kohver vajab pakkimist ja tunni pärast lahkume Tartu College’ist lennujaama, et siis mõne tunni pärast kalli kodumaa poole teele asuda. Aga igatahes saab see reisipäevik lõpetatud, kui ma kord kodus olen, nii et ärge kaotage lootust.

Seniks aga tänud lugemast ja vaadake meid telekast:P - Reporter.ee

Parimat ja uute sissekanneteni;)

Ja väike halvakvaliteediline koduvideolõik kah veel siia juurde.

Niagara oma igapäevatoimetuste juures

Kuigi on hingematvalt ilus, siis arvan, et aitab nüüd küll. Et sellel blogil on siiski ka sügav hariduslik tähendus, tuleb nüüd väike õppetund. Chapter 1- Elevators keep left : Liftid hoiavad vasakule. Ehk siis - keeled suhu ja Euroopasse (või isegi Ameerikasse*)

*igasugustele tähenärijatele - jah, me oleme Kanadas, mitte Ühendriikides, aga maailmajagu on ikkagi Ameerika.

Need kosepildid on ikka ilusad.

Ühendriigid pidada tõeline tõotatud maa olema. Püüdsin minagi seda õnne pildile saada, aga õnn jäi häguseks. Kõik on siiski aus kaup - teisel pool Niagara jõge asub tõesti USA. Me igaks juhuks ei hakanud proovima, kas ujudes pääseb üle, sest jõgi oli suht lai ja näilisest rahust hoolimata olid jõekaldad ilmselt mineeritud. USA ja Kanada vahel ikka on mõningast hõõrumist, kuigi vähem kui Eesti ja Venemaa vahel. Kas võib siit teha järelduse, et vooluveekogu riikide piiril ei too head? Mida arvavad Pauksonid, Anu Saagim, Liis Lass? Kommentaarid lisada postitusele.

Kui eespool oli juttu lugejate harimisest, siis loomulikult täiendamie ka meie siin reisil igal sammul oma teadmiste kukrut. Pärast märga päeva saime tänu Elle järjekindlusele külastada ühte paljudest veinimõisatest. Et osa Kanadast asub lõuna pool kui Eesti, siis on siin täitsa soodsad tingimused veini kääritamiseks. Kagupoolses osas on kümneid suuremaid ja väiksemaid viinamägesid, mille marjadest jumalate jooki villitakse. Ja ma ei mõtle selle all kangestatud puuviljaveini Kosmos. Selgitamaks välja, kas veinis peitub tõde, asusimegi hüva rüübet proovima. Valikus oli üks kuivemapoolne vahuvein, pigem kerge valge, mitte väga tammine punane ning jäävein. Ega meil keegi ausaltöeldes suurem asi veinispetsialist polnud, aga kui lahke preili kirjeldas kerget suitsu, kuivatatud ploome, virsikuid, muru ja väikest sõnnikut, siis loomulikult noogutasid kõik tähtsa näoga kaasa, ise samal ajal veinilonksul suus ringi käia lastes ja mõeldes, kas tegemist on kuiva või poolkuiva veiniga.

Aga tore igatahes, eriti see, et autojuhtide jao sai endale. Kui veinid maitstud, siis loomulikult täiesti juhuse tahtel asus kõrvalmajas ka pood, mis soodsate hindadega antud mõisa toodangut pakkus. Pärast pikka veenmist olid teenindajad meid valmis sellesse poodi viima ja isegi üht-teist müüma. Olgem ausad, kahjumisse ei jäänud nad tol õhtul kindlasti mitte.

Pildil on kahtlemata enim laineid löönud ja maitsemeeli hellitanud dessertvein. Tegemist on jääveiniga ja helgemad pead ehk juba aimavad tagamaid. Nimelt jäetakse selle veini valmistamiseks viinamarjad põllule, kuni vähemalt kolmel? järjestikkusel ööl on temperatuur olnud -8 C. Marjad korjatakse külmunud olekus ja ka pressitakse kohapeal, et vältida vahepealset ülessulamist. Nagu aimata võib, jääb kogu vesisem kraam marja ja vällja tuleb ainult magusaim, fruktoosirohke mahl. Sellest tehtud vein on muidugimõista väga magus, ainus negatiivne külg on tema hinnalipiku juures. Et ühe väikese jääveini pudeli täitmiseks läheb sama palju tooret kui 25 tavaveinipudeli jaoks, siis algavad väikese anuma hinnad pooletuhandest kroonist. Vot nihukesed joogilood. Ainus negatiivne külg oli see, et viinamarjad polnud valmis ja nii ei saanudki raksu minna.

Loodetavasti ei jäänud keegi ennist uskuma, et insenerimõtte huvitav väljendus hotellis oligi Niagara juga. See tore loodusnähtus alles ootas meie uudistavaid pilke. Põõsaste vahelt võib juba kergeid vihjeid saada ühele maailma kuulsaimale loodusobjektile. Kuid nagu juuresolevalt pildilt näha, oli veel pikk maa käia ja et kõht ka nõnda täis oli, siis polnud teekond üldse kergete killast.

Need kaks inimest väärivad kindlasti siin äramärkimist. Elle ja Edgar on need inimesed, tänu kellele me siin nõnda kenasti toime oleme tulnud. Nad on andnud endast parima, et meil oleks majutus, kõht täis ja programmi kah. Ja mõeldes Eesti 30aastastele meespensionäridele ei saa ma lihtsalt mainimata jätta, et Edgar on vaatamata oma 88 eluaastale endiselt täies elujõus ja selge mõistusega. Ta on kõik väljasõidud meiega kaasa teinud ja pidevalt valves olnud, et reis sujuks. Nii tuleb elu elada, mitte tühja viriseda. Suur aitäh neile mõlemale!

Aga jah, mis siin ikka pikalt - see ta on, vähemalt mingi osa maailma kuulsaimast veenirest (kui ehk Emajõgi välja jätta). Tegelikult pole Niagara juga üldse maailma suurim või kõrgeim. Vesi langeb siin kuskil 50-60 meetri kõrguselt ja selle näitajaga saab koha alles kuskil edetabeli 3.-4. sajas. Veehulga poolest, umbes 2500 m3 sekundis, on juga 10. kohal. Aga kena vaadata igatahes. Kuid ega siis nii kaugelt head pilti saa, uurime ikka lähemalt. Järgnevalt tuleb kobaras vesiseid pilte, nii et kes ei viitsi vaadata, võib arvuti kinni panna.

Niisiis anti meile toredad sinised smurfikostüümid ja kupatati laevale (Maid of the Mist VI).

Nagu näha võib, pani neid laevu seal ringi lausa hulgaviisi.

Niisiis - tänaseks lubas reisikava vesist päeva. Kas reisikorraldajad on ilmaennustamises edukamad kui meteoroloogid? Varsti saame teada.

Plaan nägi ette väikest retke paika nimega Niagara Falls - mõnele võib-olla tuleb selles nimes midagi tuttavat ette. Igatahes autosõidust midagi meeliülendavat rääkida pole, niisiis jätkame sellest punktist, kus me juba tuttavakssaanud jürgenveberliku kergusega oleme kohale jõudnud ja astunud üle kasiino ukse. Kui ma eelnevaid pilte olin näinud, siis jäi kuidagi mulje, et see paik peaks nats metsasem olema või midagi. Reaalsus oli aga pigem väiksemat sorti Las Vegas - täielik turismikants hotellide, klubide, kasiinode ja poodidega. Parkisime oma autod ja astusime ühte sellisesse kasiino-kaubanduskeskusesse. Ning seal ta seisis - Niagara juga. Lisaks võib videolt näha ka, et suurem osa inimesi on endiselt elu ja tervise juures.

Vaata siit

Igatahes kui juga nähtud, siis, olles väsinud ja näljased pikast jalutuskäigust liftist fuajeesse, läksime sööma. Söögisaali pääsemiseks tuli minna läbi kasiino - sellega tekkis ka paar väikest komplikatsiooni. Nimelt ei tahetud Johan Milleks-ma-ikka-neid-dokumente-reisilolles-kaasas-kannan Randveret ja tema nooremat õde hästi sisse lasta. Lõpuks tuli isegi kasiino juhataja kohale ja ütles, et väga kahju on paarist kliendist ilma jääda, aga 500 000dollariline võimalik trahv oli kasiinorahva millegipärast pisut ettevaatlikuks muutnud. Niisiis pidid nemad meie võõrustaja Edgariga teise söögikohta minema. Meie aga jätkasime rännakut läbi hasartse maailma. kasiinos pildistamisega on nagu on, aga paar päris head spioonifotot sai siiski.

Tegemist oli ikka päris korraliku suure kasiinoga, kus iga hasartmängusõltlane ennast koduselt tunneks.

Mängujuhid teevad nii kiireid liigutusi, mis teeks au igale mustkunstnikule ja mida on raske kaadrisse saada. Kuna keegi meist polnud päris nii jõukas, et tööle panna masinad, sest olud on ju kasinad, siis suundusime kindlalt toidulõhnade poole.

Mitte et söömine nüüd väga tähtis tegevus oleks, kuid siiski teadupärast ainus, mis toidab. Ja headest toitudest saab ikka veel aastaid hiljem heietada. Paar stiilinäidet kah siinkohal, eriti tervitustega neile, kes veel lõunat pole söönud. Nämm-nämm

Kuigi kõhu arvates oleks pärast rootsi lauda olnud aeg magama keerata, olid päevaplaanil teised mõtted, seega tuli edasi liikuda ja hoiduda kukkumast - muidu olekski vist veerema jäänud.

Mitmed lugejad on meie käest küsinud, kuidas muuta jalgratast efektiivsemaks transpordivahendiks. Seetõttu annaksin siinkohal väikese vahepõikena kiire ülevaate. Selleks on vaja jalgratast, paari ekspanderkummi ja tühja õllekasti. Jalgratta saab spordikaupade või jalgrataste poest, hinnaklasse on erinevaid, valige endale sobiv. Ekspanderkumme saab matkapoodidest, hea õnne korral on ka Säästukas soodusmüük. Tühja õllekastiga on ehk kõige raskem. Selleks ostke kast õlut - soovitavalt A Le Coqi oma. Pange kast jahedasse kohta, et õlu ikka külm oleks. Siis kutsuge paar sõpra külla, varuge ka krõpse ja ehk mõni hea Hollywoodi film. Veetke mõnus õhtu sõprade ja õlle seltsis. Järgmisel päeval ärgates on teil võluväel pisut paha olla ja ka tühi õllekast. Õhtu poole võib meisterdama hakata. Võtke tühi kast ja  kinnitage ekspanderkummiga pakiraami külge. Tehtud. Antud jalgratast on väga mugav kinnitada ka näiteks auto külge, mida võib illustratiivselt näha antud pildilt. Loodan, et Illimar sai ka oma murele lahenduse. Kui lugejail on veel probleeme, siis küsige julgesti - leiame väljapääsu (tavaliselt on väljapääs tähistatud sildiga exit).

Aga nüüd tagasi meie igapäevatoimetuste juurde. Nagu öeldud, oli meil tore kontsert ja olemine hea. Aga nüüd võiks minna reedese päeva juurde.

Aga jah, neid huvitava arhitektuuriga põnevaid maju on selles linnas kõikjal, nii et vaadelgem siis vahelduseks ka praktilise infrastruktuuri taset. Kohe hostelist üle tee leidsime toreda pubi koos sõbraliku perenaisega. Kui rääkida teenindusest, siis üldse on suuremal jaol Eesti teenindusettevõtetest ikka väga pikk tee käia. Mitte et liigne sõbralikkus vahel pisut tüütavaks ei muutuks, aga siiski on jube tore, kui baaridaam tunneb kohe huvi, kust külalised pärit on (kõik küsivad, enamik ütleb lihtsalt: “Aa, Estonia, yes-yes”, aga päris mitmed siiski teavad ka tegelikult, millega tegu. Seda ilmselt tänu Eesti kogukonnale ja samuti nt filmile “Laulev revolutsioon”, mis Põhja-Ameerikas päris populaarne pidada olema), mis teoksil ja kuidas läheb. Kohe oodatud inimese tunne tekib, vastupidiselt paljudele kohtadele kas või Eestis, kus klient siiski pahatihti veel tööd segava faktorina paistab. Igatahes vestsime juttu ja oli meeldiv ning klaasisolevat kollast vedelikku kannatas täitsa õlleks kutsuda.

Hiljem samal päeval sõitsime Eesti Majja, et seal kerge kontsert anda ja eestlastega kohtuda. Peab tõdema, et eesti kogukond on antud hetkel täitsa tugev Torontos. See maja on ostetud 60. aastatel ja hiljem on rajatud juurdeehitus. Siin paiknevad kontserdisaal, eestikeelse täienduskooli ruumid, eesti pank (mille käive on muljetavaldavad 740 miljonit krooni - päris Hansa, see tähendab Svenssonbank veel pole, aga no mine tea), eesti arhiiv, eesti restoran ja meeste ning naiste tualett. Pildilolev auto pole sündmustega kuidagi seotud ja E STuudio ei vastuta võimalike järelmõjude eest.

Siin üks Elu24-vääriline pilt kuumadest eesti meestest riideid vahetamas, rahulikkus, lausa stoilisus on tingitud fototehnika jäädvustusvõimaluste puudulikkusest.

Nagu juba tavaks saanud, ei jäetud ka siin meid tühja kõhtu kannatama. Maitsvad eesti road nagu veiselihapihv ja kauboikartulid toodi lauale ning kõik maitses suurepäraselt. Kiitused restorani perenaisele!

Kui kõht sai täis ja natuke ka niisama molutatud, tuli parima praktika kohaselt 22 kraadini konditsioneeritud kontsertsaalis väike proov läbi viia. Oli mitmeid vaidlusi teemal, kas “Labajalas” peaks mehed kätega üles või alla näitama ja miks see eit ikka koju peaks kiirustama ning miks pagan need mehed seal “Palves” üürgavad, nagu oleks õlle soodusmüük olnud. Signe ja Joonas debüteerisid lootustandva jazzfolkpunkrokkduona ning varsti on oodata nende esimest kauamängivat.

Kuna koor oli kontserdi ajal lihtsalt liiga fotogeeniline, siis sellest ühtegi pilti pole. Lisaks viibis kohal ka rahvastikuminister Urve Palo, kelle elukäigust nii mõndagi teada sai. Ääremärkusena võib öelda, et Saint-Gobain on hea firma - kes teab, see teab. Kontsert oli tore ja publikut oli ka, võib öelda, et tegime ära.

Aga jätkakem.

Neljapäeval tegime kiid Jaani (ehitusinseneri haridusega tubli väliseestlane) juhtimisel väikese jalutuskäigu oma elukoha lähedal, kuhu jääb ka suur osa Toronto Ülikooli (jah, seal on ka oma UT, aga me siiski tõesti ei ole Tartus, see on ikkagi University of Toronto) linnakust. Vaatame siis, mis seal leidus.

Olgu selle eestlaste ratsionaalse rahapaigutusega, kuidas on, aga 2,5 miljardi krooni eest saaks siiski KUMU, ERMi uue hoone ja suure osa Solarise keskust veel pealekauba. Siinmail aga tehakse lihtsalt väike juurdeehitus mingile muuseumile (Royal Ontario Museum - www.rom.on.ca). Tüüp käib pulmas, kritseldab hetkeinspiratsiooni ajel kavandi salvrätile, siis leiab teine tüüp, et oh, lahe, annaks ka 300 miljonit eeku toetuseks ja varsti lüüakse kopp maasse. Noh, ERMi ehitajad ja ärimehed, võtke õppust. Sõõruka-nimeline juurdeehitus ERMile oma raske nime tõttu välismaalaste seas vb ei müüks, aga Masing küll rõõmustaks. Igatahes hea näide sellest, et kunsti ei saa alati rahas mõõta, vahel on hea lõpptulemus kulutust väärt.

Et hasartsematel inimestel ka miskit teha oleks ja igavaks ei kisuks, siis vahepeal väike tarbijamäng. Torontos on üldiselt päris palju rohelust, loomi ja kalleid brändipoode - leia pildilt orav.

UT sinine staadion, taamal paistmas omaaegne maailma kõrgeim ehitis -  CN Tower.

Mäletate veel seda toredat noorte komöödiasarja “Saved by the Firebell” (”Päästja tuletõrjealarm”)? Stiilinäide UT muusikaosakonnnast.

Kuidas saada inglise muru? Külva seeme, rohi kord kuus, kasta perioodiliselt, väeta ja püga kääridega - nii 100 aastat järjest. Kuidas saada sinna lille? Paiguta sümmeetriliselt 4 koorilauljat. Kuidas saada see kõik pildile? Kasutada fotoaparaati, saadaval kõigis hästivarustatud poodides. Kuidas saada lapsi? Küsi ema käest.

Tarbijamäng 2 - leia fotolt Priit ja Keit. Kumb on kumb? Õigestivastanute vahel loosime välja 10päevase Kanada reisi*.

* blogi lugemise õiguse. Alati lugege väikese fondiga teksti. Seal on kirjas, millele te tegelikult alla kirjutate.

Tere tulemast Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti Kooli, kohe astub parempoolsest uksest sisse Harry. Tegemist on UT omaaegse söögisaaliga, mis on ilmselge Inglismaa (tundub, et ka Rowling on patustanud), ka praegu käivad üliõpilased seal istumas. Antud hoones paikneb veel ujula ja paar restorani, lisaks palju muud. Seintel asuvad maailma vanimate ja soliidseimate ülikoolide vapid.

Jah, ka Tartu Ülikooli oma. No hea küll, kui tahate, siis võite pakkuda, milline neist. Aga auhinda seekord ei saa. Ajaloos vähem kodusolevatele meeldetuletuseks, et Tartu pole mitte alati Tartu olnud.

Tegemist pole Pisa torni vennaga, lihtsalt kaader sai viltu - see on Toronto raekoja hoone. Toronto on Ontario provintsi keskus. Kokku on Kanadas 10 provintsi. Ja muide, Toronto ei ole pealinn. 2 punkti neile, kes teadsid, et Ottawa.

All paremas nurgas on Külli, Kristel ja Priit. Aga muidu sai päris hea pilt. Selles hoones oleks vabalt Star Warsi võinud filmida. Paraku valmis ehitis liialt hilja ja nõnda asub siin ülikooli raamatukogu, IT-teaduskond ja veel üht-teist.

Aga ok, kuigi sealpool ookeni on varsti keskpäev, saab kell siin 5 kanti, magan natuke, et uuele päevale vastu astuda. Varsti kirjutab jälle, tulemas on suured imed;)

Tere taas!

Nagu lubatud  - täna saab blogi täiendust. Et vältida võimalikke süüdistusi lubaduse mittepidamise osas, tuletan uuematele lugejatele meelde, et siin on veel täitsa pühapäev:). Vahepeal on üht-teist toimunud, visakem siis pilk peale.

P.S Siis vajusin ma magama ja ärkasin juba uues päevas, aga kuna sealpool on varane hommik veel, siis pole vast hullu:D

Asjalikum jutt jäi siis pooleli sealmaal, et mingisugune kontsert pidi toimuma. Nagu lubatud, nõnda ka tehti. Pildil on kõrgetest nootidest veel hingeldav, kuid siiski rahulolev koor. Lisaks on au leida pildilt ka “Reekviemi”, ühe meie esitatud põhiteose autorit Helen Tobias-Duesbergi. Kui helilooja näojooned tuttavad tulevad ja ei suuda meenutada, et miks küll, siis tõesti - 50kroonisel rahatähel on tema isa. Vasakul käel istub tütar ja paremal tütretütar. Hoolimata oma 88 eluaastast tuli ta Kanadasse kohale Georgia osariigist USAs. Oli igati meeleolukas kontsert, pärast mida sõitsime tagasi ööbimiskohta ja õhtu möödus lihtsalt puhates ja chillides.

Sellel pildil pole tegelikult eelnevaga midagi pistmist, lihtsalt leidsin Joonase fotokast ja panin üles. Eelmisel õhtul toimus meil hostelis ettekavatsemata tuletõrjeõppus. Istusime just paari koorikaaslasega laua ääres ja arutasime tähtsaid asju, kui järsku hakkas kuskil miskit üürgama. Pärast mõneminutilist kiiret veendumist, et meie selle põhjustajaiks pole ja seejärel veel natuke aega niisama istumist otsustasime igaks juhuks ikka alla minna, mine sa tea, mis toimub. Läksime muidugi liftiga, mis tegelikult õpikus “10 asja, mida tulekahju korral kõrghoones mitte teha” on TOP 3s. Maja ette oli kogunenud juba muudki rahvast, nii oma kui võõrast. Esimene versioon oligi, et keegi üksikhing soovis lihtsalt majaelanikega tutvuda, ning vallandas signaali. Igatahes kuna suuremad hooned (mida 18korruseline Tartu College’i hoone endast ilmselt kujutab) on Torontos kõik automaatjälgimise all, tuli mõne aja pärast 4 tuletõrjeautot kohale. Paar täisvarustuses tuletõrjujat väljus ja astus maja poole, silmis pilk, mis otsekui väljendas sügavat teadmist, et raudselt on mingi idioot võtnud silti “No smoking” taaskord lihtsalt kui riietumisalast nõuannet.

Igatahes õnnestus pärast pooletunnist üürgamist signaal vaigistada ja ilmselgelt polnud tulekahjust mingit märki. Selgus, et 17. korrusel olid paar elanikku (nimetamata päritolu, aga kuskilt sealt hommikupoolt:P) demonstreerinud oma osakmatust kalapulki praadida ja seeläbi meilt rahu võtnud. Sütt nad söögu. Kuid et kõik lõpuks hästi läks ja tore oli ju oma inimesi näha, siis miks ka mitte, teine kordki. Kuna paari inimese väljumisaeg jäi sinna 25 minuti ligi ning mõnigi magas pooletunnise signaali õndsalt maha, tuleb ilmselt kordusõppusele mõelda.